Keppisin teise mehega, kui mu mees magas

Sel õhtul oli kõik täpselt nagu tavaliselt. Elutuba oli täidetud sooja kollaka valgusega, lampide pehme valgus hajus mööda seinu, taustal mängis vaikselt muusika ja klaaside kõlin segunes rahulike vestlustega. Kõik oli ühtlane, tuttav, nagu iga kord, kui keegi meile külla tuli. Me tähistasime kümmet aastat sõprust Rasmusega — mehega, kes tundis meid juba ammu enne seda, kui meist sai perekond. Ta oli olnud meie pulmas tunnistaja, meie poja ristiisa ja inimene, kellele võis alati helistada.

Mu mees, Marko, oli sel õhtul eriti heas tujus. Ta rääkis valjult, jõi klaasi järel klaasi, naeris omaenda naljade üle liiga pikalt, liialt valjult, vehkis kätega iga lause juures. Rasmus oli tema täielik vastand — rahulik, vaoshoitud, peaaegu liikumatult istuv, aeg-ajalt vaid kerge, vaevumärgatav naeratus huultel. Pärast oma lahutust eelmisel aastal käis ta meil üha sagedamini, nagu otsiks ta siin midagi, mis tal enam ei olnud.

Istusin veidi eemal, klaas kuiva valget veini sõrmede vahel, ja vaatasin neid kõrvalt. Marko, juba näost punane, patsutas Rasmust korduvalt õlale, rääkis katkestamata, samal ajal kui Rasmus lihtsalt kuulas ja aeg-ajalt noogutas.

Siis, ühel hetkel, kohtusid meie pilgud.

See pilk ei kadunud kohe.

Ta ei vaadanud mind nagu oma sõbra naist. Ta vaatas mind pikemalt. Liiga pikalt. Tema pilk jäi pidama, libises aeglaselt üle mu näo, kaela, õlgade.

Langetasin silmad ja sättisin oma kleidi õlapaela, tehes näo, nagu see oleks olnud põhjus. Aga mu keha oli juba reageerinud — kergelt, vaevumärgatavalt, kuid piisavalt, et ma seda tunneksin.

Kesköö paiku ei püsinud Marko enam korralikult püsti. Ta jõi veel ühe joogi, pomises midagi pooleldi arusaamatut ja vajus diivanile. Mõne sekundi pärast tuli esimene sügav norskamine. Siis teine. Siis kolmas. Ja siis jäi see ühtlaseks.

Vaikus muutus.

Me jäime kahekesi.

— Kas ma aitan nõudega? küsis Rasmus vaikselt, vaadates korraks tema poole.

— Ei, pole vaja…, vastasin.

Tõusin püsti ja läksin kööki. Kuulsin, kuidas ta mulle järele tuli.

Seisin kraani ääres, lasin vee jooksma. Klaasid puudutasid metalli, vesi voolas üle sõrmede, täitis ruumi. Tema seisis ukseavas, toetus õlaga vastu piita. Me ei rääkinud. Ainult vee hääl… ja kaugemal Marko norskamine.

— See kleit sobib sulle väga hästi…, ütles ta lõpuks.

Jäin liikumatuks.

— Aitäh…

Mu hääl oli madalam, vaiksem.

Ma ei pööranud ringi.

Ma tundsin, kuidas ta liikus lähemale, enne kui ma samme kuulsin. Siis olid tema käed mu taljel. Kindlalt. Soojalt.

Mu keha reageeris kohe.

— Mida sa teed…? sosistasin.

— Seda, millele ma terve õhtu mõelnud olen.

Tema hääl oli mu kõrva juures, väga lähedal.

Ma oleks pidanud eemalduma.

Ma ei teinud seda.

Sulgesin silmad ja kallutasin pea tahapoole. Tema huuled puudutasid mu kaela — üks kord, siis teine, siis veel, niiskelt, aeglaselt, järjest kiiremini. Tema käed liikusid mu puusadelt alla, mööda reisi, ja siis tagasi üles, lükates kleiti kõrgemale, aeglaselt, uuesti ja uuesti.

— Vaiksemalt…

Ta pööras mu enda poole.

Tema pilk oli muutunud. Seal ei olnud enam rahu ega vaoshoitust.

— Põlvili.

Laskusin aeglaselt põrandale. Külm plaat puudutas mu põlvi, läbi naha.

Ta tegi vöö lahti. Aeglaselt. Siis teksade nööbi. Siis tõmbas luku alla. Tema kõva riist tuli välja, pinges, raske.

Niisutasin huuli.

Ta võttis selle kätte ja tõi selle mu näo juurde, aeglaselt, peatudes hetkeks.

— Ava.

Avasingi suu ja võtsin selle sisse aeglaselt. Mu keel liikus üle tipu, ringiga, aeglaselt, tundes iga liigutust.

— Sügavamale.

Tema käsi mu kuklal. Surve oli kerge, kuid pidev. Võtsin teda sügavamale. Veel. Ja veel. Lõdvestasin kurgu.

Liikumine kordus. Sisse. Välja. Sisse. Välja. Sügavamale. Veel sügavamale.

Sülg kogunes ja voolas mööda teda alla, mööda mu huuli, üle mu lõua. See tilkus. Kõik oli märg. Libi. Helid olid summutatud, niisked, korduvad.

Iga kord, kui ta sügavamale läks, tõmbus mu keha kokku. Veidi rohkem. Iga kord.

Mu aluspüksid olid täiesti märjad.

— Vaata mulle otsa.

Tõstsin pilgu, ilma et oleksin peatunud. Ta vaatas mind otse. Pikalt.

Elutoas norskas Marko edasi.

See tegi kõik veel tugevamaks.

Ta tõmbus järsku tagasi.

— Aitab. Ma tahan sind.

Ta haaras mu kätest ja tõmbas mu püsti. Surus mu vastu külma aknaklaasi. Klaas puudutas selga, külm tungis läbi naha.

Ta tõmbas mu kleidi alla. Aeglaselt. Mu rinnad paljastusid.

Ta haaras neist. Tugevalt. Pigistas nibusid. Ma hingasin raskemalt.

Ta kummardus ja võttis ühe rinna suhu. Imes. Samal ajal liikus tema teine käsi mu jalgade vahele.

Ta lükkas aluspüksid kõrvale ja puudutas mu märga tussi.

— Sa oled täiesti märg…

Tema sõrmed libisesid aeglaselt, laiali, siis kokku, siis jälle laiali. Ta avas mind. Siis üks sõrm sisse. Aeglaselt. Sügavamale. Siis välja. Siis uuesti sisse. Siis teine sõrm. Sügavamale. Liikumine kordus. Aeglaselt. Siis veidi kiiremini. Siis jälle aeglaselt.

Mu keha avanes tema all.

— Kepi mind…

Ta tõmbas sõrmed välja. Libistas need üle oma riista. Siis asetas selle mu sissepääsu juurde. Ootas hetke.

— Vaata mulle otsa.

Vaatasin.

Ta sisenes ühe tugeva liigutusega, korraga, lõpuni.

Mu keha tõmbus tema ümber kokku. Tugevalt.

— Kurat… sa oled nii kitsas…

Ta hakkas liikuma kohe. Välja. Sisse. Sügavamale. Välja. Sisse. Veel sügavamale. Ilma pausita. Sama rütm. Sama jõud.

Märjad helid täitsid köögi.

Mu jalad läksid ümber tema, tõmbasin ta veel lähemale.

Tema käsi liikus alla. Tema pöial leidis mu kliitori. Ta hakkas liikuma. Ringid. Aeglaselt. Siis kiiremini. Siis tugevamalt. Siis jälle kiiremini.

Mu keha pingestus.

Pingutus kasvas kiiresti. Järjest kiiremini. Järjest tugevamalt.

Ja siis ma tulin.

Mu keha tõmbus tema ümber kokku. Üks kord. Siis teine. Siis veel.

Ta jätkas veel paar tõuget. Kiiremini. Ebaühtlasemalt.

Siis surus end sügavale ja tuli minu sisse. Soojalt. Üks kord. Siis teine. Siis veel.

Me jäime paigale.

Ainult hingamine.

Teises toas norskas Marko edasi.

Ta tõmbus aeglaselt välja.

Tundsin, kuidas soojus voolas mööda mu reit alla. Aeglaselt.

Vaatasime teineteist.

— Vabandust…

— Ei.

Tõmbasin aluspüksid üles. Tema pani teksad kinni.

Läksime tagasi elutuppa, nagu midagi poleks juhtunud.

Marko magas endiselt.

Ukse juures peatus Rasmus. Võttis mu käe. Suudles seda.

— Head ööd.

Uks sulgus.

Hiljem, voodis tema kõrval lamades, vaatasin lakke.

Tundsin endiselt soojust oma jalgade vahel.

Ma ei mõelnud homsele.