Mees vaatab pealt, kuidas naaber tema naist kepib

Suvi nende rajoonis oli lämmatavalt palav. Laura ja Martini korteri konditsioneer kolises nagu vana traktor ega saanud kuumusega kuigi hästi hakkama. Laura istus diivanil õhukeses suvekleidis ja lehvitas end ajakirjaga, pikad heledad juuksed kleepusid kukla külge. Martin, tema abikaasa, oli söögilaua taga sülearvuti kohale kummardunud ja heitis aeg-ajalt pilgu tema poole. Nad olid olnud abielus viis aastat ning nende suhe oli vajunud mugavasse, kuid veidi ühetaolisse rutiini. Armastus polnud kuhugi kadunud, aga säde — see, mis paneb südame kiiremini lööma — oli ammu kustunud.

— Martin, võtame ühe õlle? — Laura sirutas end laisalt, kleit libises üles ja paljastas tema päevitunud reied. Ta märkas kiiret pilku, mille mees tema jalgadele heitis, ja naeratas vaevumärgatavalt. Talle meeldis teda õrritada, isegi kui too ei reageerinud alati nii, nagu ta oleks tahtnud.

— Jaa, kohe toon — pomises Martin pilku ekraanilt tõstmata. Ta oli hea abikaasa — hooliv ja kindel — aga mõnikord liialt oma maailma sukeldunud. Laura ohkas, nõjatus diivani seljatoele ja lasi mõtetel uitama minna. Ta oli kolmekümnene ja tundis, nagu libiseks elu temast mööda. Töö, kodu, harvad väljasõidud — kõik oli justkui kena, aga ta tahtis enamat. Midagi keelatut.

Siis koputati uksele.

— Kes see nüüd on? — kortsutas Martin kulmu, pani arvuti kõrvale ja läks ust avama. Laura pööras laisalt pea, kuid tema sees käis läbi väike sähvatus. Ta teadis, kes see olla võis. Nende naaber Rasmus — suur, laiaõlgne, enesekindla muigega mees keset kolmekümnendaid — oli viimasel ajal kahtlaselt tihti „suhkru järele“ läbi astunud. Rohkem kui korra oli Laura tabanud tema pilke: rasked, peaaegu käegakatsutavad, kui mees vaatas tema keha, rindu, jalgu.

— Kuule, mees — kostis koridorist tema madal hääl. — Sul veidi suhkrut on? Unustasin jälle poest osta.

Martin mühatas, ilma et oleks ärritunud. Rasmus oli selline, kellega oli lihtne läbi saada — vali, avatud, alati naljaks valmis. Automehaanik, tätoveeringuid täis, tugeva habemetüükaga ja kätega, mis nägid välja, nagu suudaksid kõike murda. Laura tabas end kujutlemas neid käsi oma puusadel ja tundis, kuidas kuumus mööda selgroogu alla voolas.

— Laura, kas meil suhkrut on? — hüüdis Martin üle õla.

— Kapis — vastas ta diivanilt tõustes. Tema hääl oli kergelt kähe ja ta pani seda ise tähele. — Ma toon.

Ta kõndis neist mööda ja tundis, kuidas pilgud üle tema libisesid. Kleit oli lühike ja ta kummardus kapi juures veidi kauem, kui vaja, teades, et Rasmus vaatab. Kui ta suhkrupakiga tagasi pöördus, olid mehe silmad endiselt temal. Martin oli juba arvuti juurde tagasi läinud.

— Palun — ütles Laura ja lasi oma käel hetkeks kauem jääda. Nende sõrmed puudutasid ja läbi tema keha käis vool. Rasmus muigas avalikult jultunult.

— Tänud, Laura. Sa oled täna tulikuum — ütles ta vaikselt. Martin ei paistnud kuulvat, kuid Laura punastas. Ta teadis, et see polnud lihtsalt kompliment.

— Ah, jäta — vastas ta kerge pilkega, kuigi tema sees kõik kees erutusest. Ta tahtis, et mees jääks. Ta tahtis näha, kui kaugele see võib minna.

— Võtad meiega ühe õlle? — pakkus ta äkki, üllatades iseennast oma julgusega. Martin tõstis pilgu, kortsutas veidi kulmu, kuid ei öelnud midagi.

Rasmuse muie läks laiemaks.

— Miks mitte. Kui ma ette ei jää.

— Ei jää — pomises Martin, kuid tema hääles oli midagi kummalist. Laura tundis seda tooni — see ilmus siis, kui mees midagi kahtlustas, kuid ei tahtnud seda välja näidata.

Nad istusid diivanile: Rasmus õllepurgiga, Laura tema kõrval, Martin vastas tugitoolis. Jutt liikus tühistel teemadel — kuumus, autod, naabrid — kuid Laura tundis, kuidas õhk nende vahel aina kuumemaks läks. Rasmus istus liiga lähedal, tema põlv puudutas „kogemata“ Laura reit. Ta ei nihkunud eemale. Martin vaatas neid ning tema silmis sähvatas midagi uut — mitte ainult ärritus, vaid kummaline segu uudishimust ja pingest.

— Martin, kas sul on midagi selle vastu, kui ma su naisega tantsin? — ütles Rasmus, kui kõlaritest hakkas kõlama aeglane lugu. Laura tardus, süda tagus. See oli väljakutse. Ta vaatas Martini poole, oodates keeldu, kuid mees kehitas vaid õlgu.

— Lase käia — ütles ta ja tema hääles oli midagi, mida Laura polnud varem kuulnud. Nagu tahaks ta ise näha, mis edasi saab.

Rasmus tõusis ja ulatas käe. Laura tõusis, põlved värisesid. Nad hakkasid aeglaselt muusika rütmis liikuma, mehe käsi vajus tema vöökohale, veidi madalamale, kui oleks pidanud. Ta tundis mehe keha soojust, lõhna, milles segunes odekolonn millegi terava ja mehelikuga. Martin vaatas pilku pööramata ja äkki mõistis Laura: ta ei talunud seda lihtsalt. Talle meeldis see.

— Sa oled ilus, Laura — sosistas Rasmus talle kõrva nii vaikselt, et Martin ei kuulnud. — Olen ammu tahtnud seda öelda.

Ta ei vastanud, vaid surus end lähemale. Tema keha liikus ise, mõistus oli tühi. Ta tundis, kuidas mehe käsi libises mööda tema reit allapoole ega peatanud seda. Martin vaatas endiselt, pilk nüüd raskem, peaaegu näljane.

— Martin, kõik korras? — küsis Rasmus Laurat lahti laskmata. — Kas sul on midagi selle vastu, kui ma su naist natuke lähemalt tundma õpin?

Laura tardus, oodates plahvatust. Kuid Martin neelatas vaid ja ütles vaikselt, kuid kindlalt:

— Tee, mis tahad.

See oli murdepunkt. Laura tundis, kuidas kõik tema sees tõmbus hirmu ja erutuse segust pingule. Ta vaatas oma meest, siis Rasmust ja teadis, et tagasiteed pole. Rasmus ei raisanud aega — ta tõmbas Laura enda vastu ja suudles teda — karmilt, ahnelt, otse Martini ees. Laura vastas mõtlemata, käed ümber mehe kaela, keha tema vastu surutud. Ta tundis läbi teksade mehe kõvastunud riista ja see ajas ta veel rohkem põlema.

— Laura, oled kindel? — küsis Martin, kuid tema hääles polnud protesti. Ainult kummaline, peaaegu valus palve.

— Jah — hingas ta suudlust katkestamata. — Ma tahan seda.

Rasmus tõmbus veidi eemale ja vaatas Martini poole pilkava naeratusega.

— Noh, Martin — vaatad pealt, kuidas ma su naist kepin?

Martin ei vastanud, vaid surus rusikad kokku. Kuid ta ei tõusnud. Ta ei lahkunud. Ta jäi paigale ja Laura mõistis: ta tahtis seda sama palju kui tema.

Rasmus lükkas ta diivanile. Kleit libises üles. Aluspüksid olid juba märjad ja ta ei püüdnud seda varjata. Rasmus tõmbas need ühe liigutusega jalast, paljastades tema tussu. Ta libistas sõrmed üle selle ja Laura oigas valjusti. Martin vaatas, hingamine raske, silmad läikimas.

— Milline mahlane naine sul on — ütles Rasmus, tõmmates luku lahti. Tema riist hüppas välja — suur, paks, sooned paistes. Laura limpsis instinktiivselt huuli.

— Sa tahad seda, eks?

Ta noogutas, suutmata rääkida. Rasmus tõmbas ta lähemale ja ta võttis mehe suhu, imedes ahnelt, aeglaselt, nautides, kuidas see tema suu täitis. Martin vaatas, käsi vajus tema jalgevahele, nagu ta ei suudaks end tagasi hoida.

— Kepi teda — ütles Martin äkki väriseva häälega.

Rasmus naeris.

— Hea meelega.

Ta pööras Laura diivanil ringi. Naine läks neljakäpukile, jalad laiali, märg ja valmis. Mees tungis temasse ühe järsu tõukega ja Laura karjatas mõnust. Ta kep­pis teda kõvasti ja sügavalt, käed tema puusadel, samal ajal kui Laura pidurdamatult oigas. Martin vaatas, näos valu ja erutuse segu, ja see ajas Laura veel rohkem pöördesse.

— Vaata, kuidas ma teda kepin — urises Rasmus tempot kiirendades. — Ta tilgub nagu lits.

Orgasm tõusis nagu laine. Laura karjus, haarates diivanist, kuni Rasmus tuli ja täitis ta spermaga. Mees tõmbus välja, hingeldades, ja Laura vajus värisedes diivanile. Sperma voolas mööda tema reisi alla ja ta vaatas Martini poole.

— Tule siia — ütles ta vaikselt. Martin tuli nagu transis lähemale. — Lakku mind.

Ta kõhkles vaid sekundi, siis langes põlvili ja surus huuled tema tussu vastu, lakkudes Rasmuse sperma sealt ära. Laura oigas jälle, keha endiselt värisemas. Rasmus vaatas muigega ja Martin näis kaotavat igasuguse kontrolli.

Kui kõik läbi sai, valitses vaikus. Rasmus lahkus, visates üle õla:

— Helista, kui midagi.

Laura ja Martin jäid kahekesi, teineteisele otsa vaadates. Ta ootas, et mees midagi ütleks, kuid too tõmbas ta lihtsalt tugevasse embusse, nagu kardaks teda kaotada.

— See oli… — alustas ta, kuid jäi vait.

— Uskumatu? — küsis Laura talle silma vaadates.

— Jah — hingas Martin. — Ebareaalne.

Nad ei teadnud, mis edasi saab, kuid mõlemad tundsid, et nende elu ei ole enam kunagi endine.