Kulinaarne võrgutamine

Ta küsis mult mahlaseid tomateid hakkides: "tohin ma sult midagi küsida?" "Mis sinu lemmik toit on?"

"Vasikafilee," oli mu kohene vastus ning mul hakkas juba suu vett jooksma, kui ma sütel grillitud lihale mõtlema hakkasin.

"Aga sa ei tahaks ju vasikafileed iga päev süüa?"

"Muidugi mitte," vastasin selle peale mina ning tükeldasin samal ajal värsket ingverijuurt kaussi, mille ta mulle andnud oli.

"Aga miks mitte?" jätkas ta, ise endiselt oma tomatit vaadates.

"Ma arvan, et kui ma seda iga päev sööksin, siis ei oleks see enam nii eriline. Mul saaks sellest isu täis. Kõik head asjad on mõõduks koguses parimad. Arvad ka nii?"

"Muidugi arvan!" vastas ta mulle. "Ning sa tõid mind ringiga väga tähtsa punkti juurde."

"Mis see siis on?"

"Monogaamia on nagu toit. Kui sa sööd sama asja iga päev, siis tüütab see sind ära. Mitmekesisus on elu maitseaineks. Paistab, et sa nõustud minuga!"

Ma mõtlesin oma sõnade üle hoolikalt järele ning ütlesin: "ma arvasin, et me räägime vasikafileest. Ma ei teadnud, et mu vastus võetaks nii drastiliselt kontekstist välja." Ma kergitasin oma kulme ning ootasin, et ta jätkaks.

"Aga sa ju saad aru, mida ma öelda tahan? Kui sa sööd sama toitu või kepid sama partnerit, siis see tüütab ära. See muutub liiga tavaliseks, liiga ettearvatavaks, sa ei arva nii?"

"Teiste sõnadega, monogaamiat tuleks pigem monotoonseks kutsuda?"

"Nüüd said sa sellele pihta!" ütles ta heakskiitva itsitusega. "Täpselt minu mõte!"

"Kas sa tahad mulle öelda, et sa oled Liisat petnud?" Ma küsisin, sest tahtsin teada saada, kas mu parim sõber proovib vältida teemat, mis on rohkem kui lihtsalt hüpoteetiline.

"Võib-olla," vastas ta vaikselt ilma üles vaatamata. Tomat oli südamikuni ära hakitud. Ta viskas selle kõrvale ning võttis ette koriandri. "Või äkki olen ma lihtsalt huvitatud, mida veel menüüs leidub. "Anna mulle palun see pudel laimimahla," ütles ta tavalisel toonil.

"Vau, Bruno, ma ei ole kindel, mida ma selle peale ütlema peaksin. Ma ei ütleks, et Liisa on soup du jour. Sa oled temaga abielus. Valik ei muutu. Sa oled oma valiku teinud. See on poolik hernes igaks päevaks!" Mulle ei meeldinud mu hääle etteheitev toon, aga see kommentaar üllatas mind ning ma ei teadnud, kuidas sellele täpselt vastata. Kas ta tahtis, et ma teda toetaksin? Loogiline? Rahustaks?

"Nii, et Liisa on siis nagu poolik hernesupp, ah?" naeris ta, proovides tuju veidi tõsta.

"Liisa on tegelikult nagu vasikafilee, Bruno. Ta on maitsev. Ta on kunstiteos. Sellepärast sa temaga abiellusidki. Ning ta peaks ka igal järgmisel päeval täpselt sama hästi maitsema nagu tänagi."

"Ma tean, et sul on õigus," vastas ta valminud Tai kastet segades ning kallas selle kana peale. "Aga mis oleks siis, kui ma ainult korra midagi muud süüa tahaksin. Mis oleks, kui ma saaksin ainult ühel ööl mõnda muud maitset oma suus tunda?"

Ma tundsin oma rinnus ootamatut värelust. Bruno oli ainus inimene, keda ma tean, kes suudaks ka kõige kahjutuma märkuse sensuaalse ja provokatiivsena kõlama panna ning esimest korda kolme aastase sõpruse jooksul hakkasin ma mõtlema, kas ta mind ihaldada võiks.

"Mis oleks, kui sa saaksid? Kas sa arvad, et sa tõesti teeksid seda?" mõtlesin ma valjult.

"Ausalt?" küsis ta minult ja vaatas mulle esimest korda otse silma. "Jah, ma usun, et ma tahaksin midagi uut proovida. Kuningkrabi sõrgu näiteks," irvitas ta kavalalt ning lõi niiske rätikuga vastu mu kintsu. "Või võib-olla kana rinda, " naeris ta ning teeskles nagu ta prooviks oma kätega mu rindadest kinni võtta.

Ma naersin, aga ma ei olnud kindel, kas mu itsitused tulid vastusena tema veidrale huumorile või olid need tingitud närvilistest liblikatest, kes minus lendasid. Kas ta proovis mind võrgutada? Kas mu sõber, kokk, nägi mind nüüd toore lihana, lihana mida ta sooviks vormida, täita ja küpsetada kirega täidetud ahjus?" Ideel tundus väärtust olevat.

"Kuidas oleks klaasikese veiniga?" pakkus ta mulle, valades kahte pokaali Merlot'd enne, kui ma olin isegi vastata jõudnud. Ma olin kindel, et see on tükike tema strateegiast. Ta mõjutab mind alkoholiga täpselt nii palju, et ma ennast tagasi ei suudaks hoida ning laseks tal seejärel oma kulinaarse võrgutamisega edasi minna.

Ma võtsin päris suure sõõmu, et saaksin ennast edaspidise jaoks kokku võtta. Ausalt öeldes tahtsin mina sel hetkel Brunot täpselt sama palju kui tema mind. Me olime väga kaua sõbrad olnud. Ta oli ilus, seksikas, andekas ja naljakas. Ta oli ainus meed, keda ma kohanud oli, kes köögis hakkama sai ning, kes mulle tihtipeale süüa tegi, kui ta naine tööreisil oli. Enne seda ööd ei olnud meie vahel muud, kui ainult puhas sõprus ning natuke süütut flirtimist. Nüüd köögileti ääres koos klaasikese Merlot'ga istudes tekkis mul mõte, et võiksin oma olemuse paljastada ning lasta oma sõbral mind täiesti uuel viisil otsast peale avastada.

"Veel üks?" küsis ta pudelit mu nüüdseks tühja klaasi kohale kallutades. Ma noogutasin ning hingasin viinamarjade aure sügavalt sisse ning võtsin järgmise suutäie veini suhu ning neelatasin. Moment tundus õige. Samal ajal, kui Tai kana vaikselt potis podises, tekkis meil võimalus teise ruumi minna ning ennast seal mugavalt tunda. Ma otsustasin juhtimise üle võtta, et midagi juhuse hooleks jätta ei saaks.

"Bruno," küsisin talt julgelt ennast tema poole kallutades, "millisena sa mind näed?"

Ta vaatas mulle küsiva näoga otsa.

"Ma mõtlen, et millisena sa mind sõbrana näed... või menüüvalikuna?"

Küsiv nägu asendus intuitiivsega.

"Mõlemat?" küsis ta pooleldi küsival toonil.

"Nii, et kui sind kutsutaks täna vasikafilee asemel austreid proovima, siis oleksin ma austrid?"

"Sa võid olla ükskõik mis. Kuniks sa mul ennast maitsta lased," vastas ta. Võrgutav toon tema hääles tekitas mul jälle kõhus imeliku tunde.

Ma panin oma veiniklaasi lauaäärele ning libistasin ennast toolil ettepoole. Bruno viskus põlvili ning asetas oma värisevad peopesad mu reitele. Ma vaatasime üksteist piisavalt kaua, et kinnitada meie vastastikust, sõnatut luba edasi tegutseda.

Bruno sõrmed libisesid mu seelikusaba alla ning leidsid mu ärevana ja ootavana. Mu puusad libisesid istme ääre poole, et ta tunneks minust kiirguvat kuumust ning tunneks mu kasvavat huvi.

"Maitse mind," sosistasin ning andsin talle loa selleks, mida ta nii väga ihaldavat paistis. Ma tõmbasin oma seeliku üles ning ajasin ta ees jalad laiali.

Tema kuum hingeaur minu aluspükste juures muutis mu koheselt märjaks. Tema soojad peopesad, mis mu reisi laiali hoidsid lisasid sensatsiooni juurde ning minu sisemusest kerkis esile suurest ootusest tingitud oie. Mu peas ringlesid ainult mõtted, kuidas ta mul aluspüksid kõrvale lükkab ning ta seejärel oma keele sügavale mu sisse lükkab, seda liigutab ning vastu mu kliitorit hõõrub kuni mind lahutatakse ei millekski muuks kui maitsvate, joovastavate mahlade vooluks. Tundus, et ta tajus mu igatsust ning ta võttis mult mu niiske siidi ning asetas oma kitsehabeme vastu ma märga keha. Ma kiunusin mõnust ning hingeldasin, külmavärinad jooksid üle mu kogu keha. Ma olin sõna otseses mõttes mõnust sõltuvuses. Ma panin oma jalad ta õlgadele ning tõmbasin ta nendega tihedasti enda vastu. Algne sosistamine muutus mõõdukaks vibreerivaks üminaks, mis minus spasme tekitas. Ma tõmbasin oma sõrmedega läbi ta juuste ning tõmbasin ta enda vastu, ühe tugevamini, kuni ümin muutus crescendo'ks. Ta imes kannatlikult ja meisterliku tempoga mu kliitorit, kuni ma ei kuulnud enam midagi muud, kui ainult vere kohinat, mis minu nibude ja kliitorite veenides tekkis. Mul hakkas pea kihelema. Sel ööl, nagu paljud teisedki, mis algasid potist tuleva Tai-pärase kana aroomiga, otsustasin pakkuda Brunole hoopis teistsugust maitseelamust.

Tundus, et ta oli sellega nõus. Tema huulte matsutused, sügavad luristused ning rütmilised mõminad reetsid ta heaolu. Sellest oli saanud tema soup du jour, tema tihe, kreemjas vahustatud jäätis. Paistis, et mees, kes oli tänu oma hästi arenenud maitsemeelele elatist teeninud, ei oleks selle juures midagi muutnud. Ta õgis mind nagu see oleks kõige maitsvam toit. Ta jätkas aplal viisil nagu ta kardaks kasvõi ühte tilka kausi sisse alles jätta. Mu reied olid pingeliselt tema peopesade vastas ning mu sisemuses oli värinat tunda, mis meid mõlemat hoiatas, et kauss võib üle ääre ajama hakata. Peagi olid ta huuled ja lõug minu hästi lõhnavate mahladega kaetud. Minu mõnulained toitsid teda, kuni ta omal kõhu täis sain ning ta ennast vastu diivanit toetas, ilmselge rahulolu näol.

"Ma armastan vasikafileed," ütles Bruno järgnenud ebamugava vaikuse tõrjumiseks. "Aga ma ei kahetse iial austrite proovimist."

Ka mina ei kahetse midagi mõtlesin ma endamisi ning naeratasin talle. Ma pean austreid varuma hakkama juhuks, kui mu parimal sõbral nende järele jälle isu tuleb.